Norra merikotkad!

Tänavu juuli kuus õnnestus mul Põhja-Norras kotkaid pildistada. Koos kolme toreda kaaslasega, Kivisaare, Sveni ja Ahtiga  jahtisime pilte neljal varahommikul ning kolmel õhtupoolikul.  Väljasõit paadiga merele algas iga päev kokkulepitud ajal, kus meie juhiks oli tõeline Norra viiking Ole-Martin (Norway Nature), kes tundis kõikide kotkapaaride elu ja käitumist unepealt. Kui Ole suust oli kõlanud: “Fish is out, eagle is coming!”, algas paadis suur sagimine ning positsioonide valimine, et käsi oleks võimalikult kindel ning paadi loksumine ei häiriks kadreerimist. Omalt poolt võin lisada, et nende sekundite jooksul minu südame löökide arv kindla peale kahekordistus. Esmapilgul võis kotka pildile püüdmine tunduda üsna lihtne – valgust oli piisavalt ning segavaid faktoreid minimaalselt. Kuid mis võis olla esimeste uduste piltide ning avahommikul hetkelise tuju languse põhjuseks?  Nimelt, kotka liigutused õhus enne sööda haaramist on meeletult kiired ning tema kaadris hoidmine on omaette ooper. Sellegipoolest sai asi peagi selgeks ning mälukaardile salvestus ka ohtralt teravaid pilte, mille järel kajas võimsaid rõõmuhõikeid ning kiidusõnu Ole-Martinile, kes meile selle võimsa elamuse võimaldas. Minu kindel eesmärk on sinna peagi tagasi minna, sest sealne loodus on niivõrd kütkestav.